Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks
Saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
Ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu
Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid
Teel nälginud libudel näpistad palgeid
Ja hõiskad kui poisike silmates suli
Kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli
Sa viipad ta pimeda värava taha
Ja jätad tal` kübara, mantli ja raha,-
Siis kaisutad teda ja taandudes ruttu
Kaod otsekui viirastus vihma ning ruttu