On igatsust, on nukrust, hella valu
Neis tuledes, mis kutsuvad mind öös
Hing nende poole astub palja jalu
Ei kaja vastu taeva tume lööv

Kui võõras saatus - tuled külmad kauged
Kui elu inimestel lemmikraamatus
Kui naise silmad, kummaliselt rauged
Ja igavesti kättesaamatud

On tuled öös. Ja nende kõle valgus
Nii kutsuv on, et kogu rahu kaob
Need tuled öös on lõputud kui algus
Need tuled öös on tuleviku jaoks

Kui poleks neid meid rahutus ei pureks
Ja igatsusi mõttelend ei tooks
Kõik soovid hääbuks, täitmatult sureks -
Jääks elul loomata me elulood

Ükskõik kui palju olgu nukrat valu
Neis tuledes, mis kutsuvad mind öös
Hing nende poole astuks paljajalu
Ka siis, kui kuskil enda ära lööb