Meis on midagi laenatud möödunust
Nagu sinul emalt kleit brokaadist
Meil on midagi maksta homsele
Nagu auto eest maksta prokaati

Miski läbib meid nii nagu Eestimaad
Läbib maantee, kus sõidame autos
Sirged teelõigud, ristteed, käänakud
Enda leidmine, enda kaotus

Nii su suurtes ja tõsistes silmades
Nagu tagasivaatepeeglis
Näen ma suviselt tolmuseid linnu, kus
Meid ei olegi tundnud vist keegi

Reas bulvareil seisavad punased
Gaseeritud vee automaadid
Bussipeatuse kuumpehmet asfalti
Kontsad tikivad hommikust saadik

Poisid-tüdrukud, õlal kott "Aeroflot"
Tuubil bussides sõidavad randa
Nagu auklikul asfaldil unelmais
Nad end lasevad rappudes kanda

Ajalehtedest, filmidest, silmadеst
Silmad loodavad, otsivad miskit
Nagu otsivad tuhandeil lainetel
Ükstеist morsega sajad radistid
Radaritena mõtted kompavad
Kaugeid baare ja mererandu
Aastad tulevad-lähevad otsekui
Memorandumi järel memorandum

Mis on kirjas neis märgukirjades
Mille olemasolu vaid aimad?
Me vaid teame, et meile nad määratud
Ja et meie pole nende jaoks ainsad

Poisid suudlevad tüdrukuid väravail
Poisse tüdrukud suudlevad vastu
Koos nendega suveöö sinasse
Linn kui merre Atlantis on laskund

Aga hommikul tõusevad patjadelt
Näod kui hirved sarapuupõõsaist
Näod kui Päike läbi lehtpuulatvade
Linna värvides võõrana rõõmsaks

Poisid loevad Kafkat. Ja näitustel
Kaevad kuuba või borneo graafikat
Tõekspidamisi näitavad salaja
Üksteisele nagu pornograafiat

Meie sõidame kõigest sest eemale
Piinav-mõistmatut igatsust pettes
Valetades üha rohkem endale
Et see kõik on meil elatud ette
Seal, seal, kuhu maantee meid kihutab
Tüütult tuttavad, samad on linnad
Sama suits, sama leib, sama rahutus
Samad filmid, samad prinkpingul rinnad

Aja helgusest põlend vist punaseks
Keset elu kui kuivavat rohtu
Kas me kanname vihmade igatsust
Või Maailma süttimisohtu?

Nagu avatud tõkkepuud sihivad
Telemastid ja kirikud laotust
Püsib kannul meil, silmist meid laskmata
Õhtu-Päikese tuletõrjeauto

Ei olnd eriti pikk onju?