…Nad läksid öös, kui Maailm oli pime
Ees lõõmas rinne, kõikjal hiilis surm
Neilt võeti armastatud tüdrukute hurm
Sai neile hauaks kaevik, laas või nurm
Kuid ellujäänud läksid elu nimel

Nad murdsid öö, mis inimkonda muljus
Aeg mälestab neid langetatud päi
Jäi nendest meile päranduseks uljus
Ja elurõõm kui sööstva troika kuljus
Ja vabadus ja õiglus meile jäid…

Kuid sina praegu aralt kõnnid mööda
Kui kuskilt baarist tuigub räme laul
Või välgatab kasteedi ülbe raud…
Tea: kuigi inimest seal maha just ei lööda –
Kas seal ei mõrva keegi meie au?

Sa lähed mööda, siis kui tsehhis meister
Pool võõrast palgast oma tasku lõi
Sa lähed mööda, mõeldes: mis mul tеistest
Ja õlgu kehitad (mis mina teha võin!) –
Just, kuigi sinulе ei kuulu nende võim

Sa lähed mööda siis, kui juttu ausat
Peab riigipooldamiseks keegi taas
Kui abivalmilt, põlvitamas lausa
On moodne tõusik tänuks ta ees maas
Ja kordad lollilt: "Igandite saast…"
Me aeg on vaikne. Vaikselt leiba teenid
Kas tõesti, sõber, ongi kõik vaid see?…

On taskus raamat. Selle peal Bakunin. –
Meid usaldati kaitsma ta ideed