Mäe sees elas kääbik väike
Kaevas koopaid, kaevas käike
Polnud näinud Päikest eal
Aga ükskord kogemata
Löönud lahti murumätta
Ning siis lilleõites aasa peal
Seisis ta ja päiksekiiri
Vaadates ei olnud piiri
Imetlusel, et see olla võib
Silmipimestavalt ilus
Päkapikk siis silmad pilus
Kiiri imetlema jäi

Päiksekiired tegid tööd
Peale pilkast külma ööd
Valgustades elavaid
Lillenupud tegid lahti
Selle kõrval said ka mahti
Teha kääbikule pika pai
Tundes oma jäätund põues
Südant sulavat
Üht kiirt siis kääbik vargsi kõnetas:
"Valgustada võiksid minu
Koobast pimedat
Ja olla minu abikaas."
Kiir see vastas kääbikulle:
"Pimedus teeb lõpu mulle
Veel еi soovi surra ma
Lendama pean kohe ära
Kuniks on veel päiksеsära
Selleta ei saa ma elada."
Nii läkski kaunis päevasäde
Aga päkapikk
Kui oma koopas mõtteid mõlgutab:
"Nii imelik, miks ühele on
Loodud hämarik
Teist aga valgus armastab"