Südaööl, mil kambris selles tummalt, tuskjalt mõlgutelles
Meeliskelin aegu vanu, ammu veerend surmani
Kuulin äkitselt eel ukse kerge väkse sõrmetukse
Koputuse eel ukse, tasa kostva minuni
“Rändur see vist rännukäigul, jõudev öösel minuni,”
Mõtlin, “Muud ei midagi.”

Talv too oli, öö, mil ahi nagu tukkuv tulikahi
Pidas viirastva vahi – valvur öise helveti!
Tusklin ja all paatund koore hõõgus vaev mul imme noore
Neitsi pärast kel Leonoore nimeks nüüd ja alati –
Nimi nii kesk inglikoore taevas nüüd ja alati –
Sääl vaid – siin ei iialgi

Kuulin, kuulen veel, kuis kahin, siidi hiiliv salasahin
Esiriideist käib, ja vaatan, hurmund, hirmund surmani
Nii et, võites õudse põkse rinnas mu, peaaegu rõkk see
Huulilt kuuldub: "Ei lõkse Saatan sea. See vihuti
Hirm - see rändur vaid, kuis ikka otsiv paika öösiti -
Rändur vaid - muud midagi"

Aga vapraks varus süda; karta miks, ning mida, mida?
"Daam või härra, neid või noormees," ütlin, "palun
Lahkesti
Oo, see lukk, nii raskelt lukk see kinni ja kui tuuletukse
Hääbus koputus eel ukse, et ei tõesti midagi
Kuulnud - midagi!" Ja ukse prahvatin ristseliti:
Öö ja öö - muud midagi!
Kaua vaatlin pimedikku, vaatlin sünget, imelikku
Vaatlin, mõtlin, mõtteid kurbi, mõtteid, mõeld ei iialgi;
Aga murdumatu vaikus - ainus hääl, mis sumbjalt kaikus
Ah, ei kaikund - millest vaikus vaevalt võppus, sageli
Mõeld - see sõna vaid: "lenoore!" Kostis, mõeld nii sageli -
Ainult see, muud midagi!

Pöörin, tulin lennujalu, hinges lõõskav tulipalu
Kuulin jälle koputusi, hoogsamaid, kui viimati
“Tõesti” mõtlin, “ei, ei pruugi karta – taga aknaluugi
Ootel miski – saagu ilmseks varjat võlu! Vagusi
Hing, mu süda, ära põksu, löö, mu rind nii valjusti –
Tuul too vaid, muud ei midagi!”

Lahti luugi lõin siis julges hoos. Ja ülbelt sisse kulges
Suur ja võimas, sünge kaaren, ajust läinuist ammugi
Kadunu; ei pilku visand kõrvale, ei viibet lisand –
Nagu üllas daam või isand tõstus, laskus loogeldi
Ukse kohale, pääl valge Pallasbüsti marmori –
Istus sääl – muud midagi

Suur ja must ja kõrk! Tõest’, valdas hirm, ent palg veel naerda maldas
Nii sääl istus, hoidis nokka kõrgilt kõrgel uhkesti
“Kuigi pöet sul pää ja turi,” ütlin, lind sa must ja kuri
Pelgur pole sa, su puri käind maailma lõpuni
Pluto surmaranna rändur, kuis sind, lind sääl kutsuti?”
Lausus lind “Ei iialgi!”
Imelik ja võigas lugu - loom see öine, linnusugu
Tiivuline võõras, vestev - ah, kuid hääd ei midagi!
Imelik - sest kel ei oleks norgund pää, kel hinge poleks
Hiilind tusk, nii kuuldes lindu ukse kohal uhkesti
Ukse kohal, kuju kiivril pajatavat uhkesti
Nimeks kel: "Ei iialgi!"

Aga kaaren üksildane kujul tol, nii salajane
Salavarglik - muud ei sõna öelnud, muud ei öelnudki
Muud ei kõbinat ei kõppu - tiib ei liikund, vajund rippu -
Kuni, saabunud mure tippu, pomisin: "Läind viimseni
Sõbrad mu, kõik hääbub - kaob, kuis lootused, nii temagi!"
Vastas lind: "Ei iialgi."

Kohkus süda, kuuldes seda häält nii võivat häiritseda
Targalt hääletust: “See ainus lugu tal – ta laulab nii,”
Ütlin, “ütlust peremehe endise, kel töö ja tehe
Hävitet, kel nagu lehe liuglev võbin areldi
Surmatuulde tiirles elu, kuuldes koidust õhtuni
Kaebeviit: “Ei iialgi”

Ent veel palgel kummalin, norus sumbuv naeruvine
Hämmastavast linnujutust, võtin tooli, seliti
Süvenin ta patje siidi, heietades mõtteniidi
Järel niiti, mõeldes: "Viidi hukka töös me mõlemi
Lind mu kurblik, lind mu õudne, hääl kel haudne süngesti
Ennustleb: "Ei iialgi!"
Nõnda pää mul mõttes kummus, vajus raskes valulummus
Süda hõõgus linnusilmist, kütvaist hinge põhjani
Viirastusi mööda veeris - vaimuvarje kooljaleeris!
Mängles tule lõklev keeris - heites kuma seinteni
Riivas lauda, sametpatju, tooli, tutvat, meelsat nii
Mil ei Tend näe iialgi!

Siis, mul näis, õhk soojuv süngus, nagu seeravite hingus
Nägematult külvaks hõngu Jumaliku viiruki
"Taevased, kes rõõmsaks teete - elu pettuse ja reete
Eest (nii hüüdsin) toote Leete vett kord hingel` ometi!
Joobu, unusta Lenoore, joobu veest, hing, ometi!"
Lausus lind: "Ei iialgi!"

Prohvet," ütlin, "lind, kas saabund põrgumailt või taevast maabund
Kas su kurat tõi või kaame maruga sind paisati
Prohvet sa, öö julmunud hulgus, karmatu, kel säilis julgus
Siin, kust Arm ja Lootus sulgus - ütle, ütle, ihkan nii
Ütle, kas kord Kiileadis lõkkab koit? - Oo, ihkan nii!"
Uhmles lind: "Ei iialgi."

“Prohvet,” ütlin, “prohvet siiski, lind või saatan! Kuhu viiski
Turm mu lunastuse? Lausu, taevas siiski läkiti
Abiks su! Ons sääl, kus peitsid õrna nad – kus kodu leidsid
Kaunile, kes kirkaim neitsit? Kas saan rahu viimati
Embel õilsa, kes Leonooreks inglikeeli kutsuti?”
Vastas lind: “Ei iialgi”

“Siis, oo lind, meelt põrgupiistel kastev,” hüüdsin hirmukriiskel
“siis, oo siis tee lõpp! – siis haihtu öösse, kust sind saadeti!
Musta sulgegi ei jätta tohi valest, heitvast hätta!
Sumbub arm all surmamätta! Kao ka sina kiiresti!
Hukkav nokk mu rinnast kisu, sünge lumm mu hoonest vii!”
Rõkkas lind: “Ei iialgi”

Ning ta püsib, ning ta püsib, kaaren must, õel vaade küsib
Vaade uurib, vaade puurib hinge viimse narmani
Deemon must pääl Pallaskuju – kas ei surm ta silmist uju
Kas ei reetvaid võrke kuju vari, valguv minuni?
Ning mu hing sest varjust mustast, valguvast talt minuni
Ei saa tõusta – iialgi!