Ulub saksofon jälle kui toona
Millal olin ma seitseteist
Millal rääkisin kangema soona
Tütarlastest kui ,,eitedest"

Nemad tollal mind pidasid nolgiks:
Polnud pügatud stiilseks mu kolp
Ja ma ,,Bilet" ei pidanud solgiks -
Ja muidugi olin ma nolk

Aga saksofon ulgus...Ja äkki -
Ma ei tea, kust küll julguse sain -
Ent tantsule kutsuma läksin
Klubi kiivust ja au - Musta Maid!

Oli tipse seal keni ja vabu
Aga mind järsku uimastas seik -
Võtta kaenlasse just see tabu -
Kopli Hertsogi põrgumust ,,eit"!

Téte-?-t?te oli tants see ja puha
Uksel tuli ent õige tet-tet...
Aga kraani all peldikus uhas
Ka Hertsog oma larhvile vett

Pärast, üksi kui tuikusin koju
Oli äkki mu kõrval taas Mai
Ütles ainult: ,,Noh nägid, mu poju?"
Võttis käe alt ja naeris ,,Davai!"
Kuskil taas justkui haiglas voodil
Lahti nööpus ta sõrmis mu vest
Suudles mind ta kui tilgutaks joodi
Surus end vastu mind kui komprеss

Mida kõike ei rääkind ta mulle!
Aga meeldе jäi sellest vaid fraas:
,,Elus nii on: kui võtta sa julged
Küllap siis sulle antakse ka!..."

Endamisi ma muigasin: õigus! -
Sain ka Hertsogilt julguse eest!
Aga siiski ta jutus, ses kõiges
Oli tundmatu tõetera sees

Riided lebasid kuhilas toolil...
Raadio peal seisis ,,Bilestki" pool...
Läksin hommikul otse sealt kooli
Aga see polnud enam mulle kool