Inimene ta on minu noorem vend
Ta on rumal kui hüljes ja targaks peab end
Neil isegi koolieelikud
Ülle panevad püksid ja seelikud
Neil puuduvad suled ja ehtmed
Olgu poisid või plikad
Kõigil koivad on pikad
Ja nokad on nosus ja pehmed
Üks tühjus ja tühisus ümbritseb neid
Ei haudu nad mune, vaid uusi ideid
Nad kardavad jääd, on tiivutud
Ja kõik nende kombed on siivutud
Ei maga nad lumes, vaid voodis
Ise sõdasid peavad
Ise sõdasid neavad
Need maapealsed anekdoodid
Kuid sageli haarab mind nimetu piin:
Enam olla ei tahaks ma prillpingviin
Olen lind, mul on tiivad
Kuid kuhu nad viivad?
Jää alla molluski järele
Viivad mind tiivad
Seisan üksinda tuisus ja jääl
Aga tiiva all südames väreleb
Kus on siis mu lilled jäänd
Kus on nad jäänd
Inimene ta on minu noorem vend
Ta on rumal kui hüljes ja targaks peab end
Neil isegi koolieelikud
Ülle panevad püksid ja seelikud
Neil puuduvad suled ja ehtmed
Olgu poisid või plikad
Kõigil koivad on pikad
Ja nokad on nosus ja pehmed
Üks tühjus ja tühisus ümbritseb neid
Ei haudu nad mune, vaid uusi ideid
Nad kardavad jääd, on tiivutud
Ja kõik nende kombed on siivutud
Ei maga nad lumes, vaid voodis
Ise sõdasid peavad
Ise sõdasid neavad
Need maapealsed anekdoodid
Kuid sageli haarab mind nimetu piin:
Enam olla ei tahaks ma prillpingviin
Olen lind, mul on tiivad
Kuid kuhu nad viivad?
Jää alla molluski järele
Viivad mind tiivad